Alkoholisõltuvuse põhi ei ole ilus koht. See ei ole pidu, nauding ega vabadus – see on ellujäämine. Mina ei joonud selleks, et lõbutseda. Ma jõin, et enesetunne muutuks talutavaks.

Pohmellid olid väljakannatamatud, iga hommik oli võitlus. Enda käima saamine enne tööpäeva oli suur ettevõtmine – see võttis tunde, sest keha oli väsinud ja vaim kurnatud. Ma võisin alustada joomist reede õhtul ja lõpetada alles pühapäeva õhtul, olles suurema osa ajast mäluaugus. Lõpuks oli järele jäänud ainult kurnatus – mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt.

Aga enne, kui ma suutsin teha otsuse muutuda, jätkus enesehävitus. Ma teadsin kuskil sügaval sisimas, et nii edasi minna ei saa, kuid ma ei olnud veel valmis. See oli pidev võitlus iseendaga – ühelt poolt soov elada ja teisalt hirm muutuse ees.

Ja mul vedas! Ma ei lõpetanud ühtegi korda alkoholi tõttu haiglas, kus oleksin saanud valusa, kuid ehk ka vajaliku hoiatuse. Ma ei olnud füüsiliselt sunnitud peatuma – see pidi tulema minu enda seest. Lõpuks, peaaegu aasta pärast isa surma, mis ei ole seotud alkoholiga, jõudis see teadmine minuni täielikult: ma ei taha surra – ma tahan elada. See oli hetk, kus sain aru, et kas muudan oma elu või kaotan selle. Mul oli päriselt surmahirm.

Esimesed nädalad ilma alkoholita olid kohutavad. Mu keha valutas, organid tundusid töötavat viimasel piiril ja surmahirm püsis – kuid nüüd teisiti. Ma kartsin, et ei vea välja. Aga ma ei andnud alla, sest ma tahtsin elada. Samm sammu haaval hakkas see hirm taanduma ja elu hakkas tagasi tulema.

Ma tean, kui raske on sõltuvusest välja tulla. Ma tean, et mõte muutusest tundub hirmutav, aga ma tean ka seda, et see on võimalik. Kui oled jõudnud punkti, kus sa enam ei taha lihtsalt eksisteerida, vaid päriselt elada – siis tea, et sa ei ole üksi.